Krediidihaldus.ee
Juriidiline kommentaar
Krediidihaldus
taust.ee
Majandus

Soovid konsultatsiooni?

Kui soovite krediidihalduse või krediidihaldus.ee tarkvara teemal konsultatsiooni, siis võtke meiega ühendust telefoni (675 55 55) või e-maili (info@krediidihaldus.ee) teel ja lepime kokku edasise tegevuse

Kontaktid

OÜ Krediidihaldus (11602506)

Telefon: 675 55 55

Faks: 675 55 50

 

 

Halb majandusolukord sunnib võlausaldajaid äritegevuses suuremaid tagatisi nõudma. Kohustuste täitmise kindlustamise üheks levinuimaks viisiks on käendus- või garantiilepingu sõlmimine, et seeläbi suurendada võlausaldaja usaldust. Käendus- või garantiileping annab võlausaldajale suurema kindluse, et kohustus täidetakse. Seega on sellisel juhul võimalik võtta suuremaid kohustusi kui ilma tagatiseta. Samuti kasutatakse tagatislepinguid olukorras, kus võlgnik on sattunud ajutistesse makseraskustesse. Käenduslepinguga seonduvat reguleerib võlaõigusseadus (edaspidi: VÕS).

Käenduse puhul on tegemist õigussuhtega, kus käendaja vastutab põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-8-06 käenduslepingut sisustanud järgmiselt: „Käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida.“ Sellest Riigikohtu lahendist saab järeldada, et käenduslepinguga võtab käendaja endale hulgaliselt kohustusi. Võlgniku ja käendaja  solidaarne vastutus tähendab, et võlausaldajal on võimalik valida kumma käest ta võlga nõuab. Praktikas on aga levinud, et maksetega viivitamise korral esitatakse nõue koheselt nii käendaja kui ka võlgniku vastu.

Seadus teeb vahet olukorral, kus käendajaks on majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik või tarbija. Üldreeglina loetakse käendusleping sõlmituks majandus- või kutsetegevuses, kui see seondub mingi äritegevuse läbiviimisega. Samuti ei tohi sellisel juhul käendajaks olla tarbija. Samas tarbijakäendus on käendus, kus käendajaks on tarbija. Tarbija on füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Tarbijakäenduse peamisteks eritingimusteks on see, et käendusleping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis ning peab olema antud kirjalik allkiri. Tähtsaim erinevus majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku poolt sõlmitud  käenduslepingust on see, et tarbijakäenduse puhul peab olema käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma. Kohustuse osa, mis ületab lepingus ettenähtud maksimumsummat, käendaja täitma ei pea. Juhul, kui selline maksimumsumma puudub tarbijakäenduslepingust, siis on käendusleping tühine ning siis ei ole käendajal võlausaldaja ees üldse mitte mingeid kohustusi. Tarbijakäendusleping ja tavaline käendusleping võivad mõlemad olla ka ajaliselt piiratud. Tegemist on olukorraga, kus käendaja peab võlgniku kohustuse täitmist tagama üksnes lepingus ettenähtud ajani. Pärast lepingus ettenähtud tähtaja saabumist ei saa võlausaldaja käendajale nõudeid esitada.

Äriühingu kohustuste tagamisel on levinud meetmeks äriühingute juhatuse liikmete, aktsionäride või osanike poolt antavad isiklikud tagatised. Vaidluse korral püüavad juhatuse liikmed liigitada käenduslepingut tarbijakäenduse alla. Selle eesmärgiks on saavutada käenduslepingu tühisuse tuvastamine, kuivõrd väga tihti sellistesse käenduslepingutesse käenduse piirmäära ette ei nähta. Viimane taoline näide praktikas on Riigikohtu lahend 3-2-1-3-10, kus poejuhataja poolt antud käendusele ei kohaldanud tarbijakäendus sätteid, sest kohtu arvates poejuhataja tegutses majandus- ja kutsetegevusest lähtudes.

Riigikohus on viimastel aastatel teinud paar lahendit, mis toovad antud küsimusse veelgi rohkem selgust. Riigikohus asus otsuses 3-2-1-89-08 seisukohale, et juhul, kui äriühingu juhatuse liige on samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks ja tagab äriühingu kohustust, siis tegutseb ta majandus- või kutsetegevuses. Ilmselt tugineb Riigikohtu loogika sellele, et äriühingu ja juhatuse liikme huvid on läbi majandustegevuse seotud. Seega sellisel juhul tegutseb käenduslepingut sõlmiv juhatuse liige majandus- ja kutsetegevuses, mitte kui tarbija.Teine näide viimasest asjakohasest Riigikohtu praktikast on lahendist 3-2-1-126-09. Selles lahendis puudutati mittetulundusühingut ja selle juhatuse liikme poolt sõlmitud käenduslepingut. Riigikohus ütleb otsuse punktis 13: „Ringkonnakohus on otsuses õigesti märkinud, et ainuüksi mittetulundusühingu juhtorganisse kuulumine ei ole käsitatav juhtorgani liikme iseseisva majandus- või kutsetegevusena. Kolleegium leiab aga, et alati ei pruugi mittetulundusühingu juhatuse liikme mittetulundusühingu kohustuse täitmise tagamiseks antud käendus olla tarbijakäendus. Kui näiteks mittetulundusühingu juhatuse liige tagab käendajana sama mittetulundusühingu majandustegevuses võetud kohustust, mis on samal ajal seotud mittetulundusühingu juhatuse liikme enda majandus- või kutsetegevusega, võib asjaolude kohaselt olla tegemist tavalise käendusega, mitte tarbijakäendusega.“ Sellest seisukohast saab järeldada, et esiteks on vajalik iga kord eraldi  tuvastada, mis eesmärgil käendusleping sõlmiti.

Juhatuse liikmete käenduse puhul ei peaks olema väga keeruline tõestada selle seotust majandus- või kutsetegevusega. Erandid pole välistatud, kuid siiski enamikel juhtudel kohtupraktikas ei peeta juhatuse liikme poolt sõlmitud käendust tarbijakäenduslepinguks. Vastupidist peab tõendama juhatuse liige. Kui seda teha ei suudeta, siis isegi käenduse piirmäära puudumisel ei ole käendusleping tühine ja seega tuleb juhatuse liikmel vastutada käendatava kohustuse täitmise eest täies ulatuses oma varaga.

 

Vandeadvokaat Raivo Laus ja jurist Kaspar Koppel
Advokaadibüroo Laus & Partnerid
Rävala pst 4, 10143 Tallinn
www.lauspartners.ee