Uued maksutuuled võlavaidluses

1. märtsist 2014 lisandus käibemaksuseaduse paragrahvi 29 lõike 7 lõppu lühike, kuid paljutähenduslik lause: "Sätet ei kohaldata, kui kreeditarve on esitatud kauba või teenuse eest osalise või täieliku tasumata jätmise tõttu".

Selle muudatusega tsementeeris rahandusministeerium olukorra, kus Eesti käibemaksumaastikul puudub nn bad debt relief ehk müüja-poolne õigus müügikäibelt riigile tasutud käibemaks tagasi saada, kui ostja ei ole talle müüdud kauba või osutatud teenuse eest maksnud. EL käibemaksudirektiiv jätab õiguse otsustada, kas sellist võimalust lubada, liikmesriikidele ning seda võimalust on Eesti rahandusministeerium taas varmalt maksumaksja kahjuks tõlgendanud.

Minu hinnangul on aga bad debt relief’i keelamine täielikus vastuolus käibemaksu kui lisandväärtuse maksu põhimõttega. Selgituseks – käibemaks on lõpptarbija maks, st maksukulu kandjaks on ostja, mitte müüja. Müüja täidab maksukoguja rolli, vahendades ostjalt saadud käibemaksu riigile. Sugugi ebatavaline ei ole aga olukord, kus müüja maksab riigile käibemaksu enne, kui ostja selle summa talle tasub, kuna arvete maksetähtajad on sageli pikemad kui käibemaksu tasumise periood.

Juhul kui ostja müüjale arvet ei tasugi, siis müüja mitte ainult ei krediteeri ajutiselt riiki, vaid käibemaks muutub suisa tema kuluks, kuna riik müüjale enam käibemaksu tagasi ei anna ning ostjalt ta seda ka ei saa. Seega nõue bilansis muutub kuluks kasumiaruandes. Abikäe ulatamise asemel vajutab riik pettasaanud müüja veel sügavamale mutta.

Mida siis teha, kui ostja ei maksa?

Esmalt, süüvides käibemaksuseaduse § 29 lõike 7 sõnastusse, näeme, et paralleelselt räägitakse arvete tühistamisest VÕI kreeditarve esitamisest. Lõike kaks viimast lauset – st säte, et kreeditarve peab olema esitatud konkreetse müügiarve kohta ning nüüd muudatusega lisanduv keeld kreeditarvet esitada laekumise puudumise tõttu – räägivad aga ainult kreeditarvest.

Seega jääb endiselt alles võimalus müügiarve tühistada. Arve tühistamine on küll üsnagi reguleerimata õigusmõiste, aga sisuliselt tähendab see, et müüja informeerib ostjat, et on vastava numbriga müügiarve tühistanud ja selle laekumist ei oota. Sellest tulenevalt peaks ka ostja arve oma ostureskontrost ja käibemaksuarvestusest välja kandma.

Müüjal ei ole kohustust (enamasti ka võimalust) kontrollida, kas ostja seda teeb või mitte. Ehkki arve tühistamine tähendab üldjuhul tsiviilõiguslikult nõudest loobumist, ei välista see hiljem uue arve esitamist.

Teiseks, olukorras kus ostjaga lepitakse kokku, et tasumisele kuulub algsest nõudest väiksem summa, on kreeditarve endiselt lubatav.

Seadusemuudatuse seletuskiri ütleb, et "kauba või teenuse eest saamata jäänud tasu, sealhulgas käibemaksu, sissenõudmiseks on muud regulatsioonid, näiteks täitemenetlus ja pankrotimenetlus." See selgitus  näitab üheselt, et piirang kehtib juhul, kui pooled ei ole jõudnud kokkuleppele tasumisele kuuluvas summas, st müüja ootab algse summa tasumist, kuid ostja on nõus maksma vähem. Kui pooled jõuavad väiksemas summas kokkuleppele, siis võib müüja uue kreeditarve väljastada, kuna poolte ühisel kokkuleppel korrigeeritakse tehingu väärtust ning müüjal puudub seejärel alus ostjalt summade vahet nõuda, sh täite- või pankrotimenetluse kaudu.

Kokkuvõtteks

Ehkki statistika ja rahvusvaheliste võrdlus- ja edetabelite mõistes sai Eesti bad debt relief’i keelamisega kirja järjekordse miinuspunkti (sh võrdluses teiste Baltimaade ja Soomega), ei ole tegelikkuses muudatusest tekkiv kahju ettevõtjale nii suur, kui esmapilgul paistab.

Joel Zernask, KPMG Baltics AS maksu- ja õigusnõustamise teenuste juht

OÜ Krediidihaldus | Vallikraavi 2, 51003 Tartu | Tel: +372 67 55 555 | info@krediidihaldus.ee