Soovid konsultatsiooni?

Kui soovite krediidihalduse või krediidihaldus.ee tarkvara teemal konsultatsiooni, siis võtke meiega ühendust telefoni (675 55 55) või e-maili (info@krediidihaldus.ee) teel ja lepime kokku edasise tegevuse

Kontaktid


OÜ Krediidihaldus (11602506)

Telefon: 675 55 55

Faks: 675 55 50

 

 

Võlatunnistuse liigid ning nendest võlausaldajale tulenevad eelised

13.09.10 16:49

Võlatunnistus on võlausaldajale täiendav võimalus võla tõendamiseks ja endale tagatise saamiseks. Võlatunnistus on olemuselt leping, millega lubatakse täita mingi kohustus, kuid selle kehtimiseks piisab üksnes võlgniku allkirjast. Võlatunnistusi on kahte eri liiki – konstitutiivne ja deklaratiivne võlatunnistus.

Konstitutiivse ehk abstrakse võlatunnistusega luuakse võlgniku ja võlausaldaja vahel uus iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse. Põhikohustusega on võlatunnistus seotud täitmise kaudu, see tähendab, et võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisel loetakse täidetuks ka algne kohustus. Riigikohus asus lahendis 3-2-1-87-07 seisukohale: „Konstitutiivse võlatunnistuse korral ei saa lepingupool esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlatunnistuse aluseks olevast suhtest, sh ei saa tugineda võlatunnistuse aluseks oleva tehingu tühisusele.“ Seega saab konstitutiivsele võlatunnistusele esitada ainult võlatunnistusest endast tulenevaid vastuväiteid. Vaatamata sellele saab võlgnik esitada teatud asjaolude korral vastunõude võlausaldajale. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-21-06 asunud seisukohale: „Küll on võlgnikul võimalik esitada vastunõue konstitutiivse võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud.“ Siiski tasub tähelepanna, et võlgnikul lasub tõendamiskoormus, et majanduslikus mõttes ei ole sellist kohustust tekkinud.

Praktikas võib konstitutiivse võlatunnistuse toimest tuua järgmise näite. Võlausaldaja sõlmib võlgnikuga konstitutiivse võlatunnistuse, mille alusel viimane tunnistab võlga, mis on tekkinud  laenulepingutest A, B ja C. Võlgnikul tekib konstitutiivse võlatunnistuse alusel uus kohustus, mis hõlmab kõikidest laenulepingutest tulenevaid nõudeid. Kohtuvaidluse korral ei vaielda mitte laenulepingute üle, vaid üksnes võlatunnistuse ja selle kehtivuse üle. Loomulikult saab võlgnik nõuda makstud raha tagasi, kui ta kuidagi tõendab, et on juba laenulepingute alusel nõutava summa tasunud. Samas võlgnik ei saa enam tugineda vastuväitele, et laenulepingud on näiteks tühised. Järelikult loob konstitutiivne võlatunnistus võlausaldajale soodsama positsiooni sellega, et hõlbustab võla sissenõudmist.

Teine võlatunnistuse liik on deklaratiivne võlatunnistus, mille olemust Riigikohus on selgitanud lahendis 3-2-1-72-08: „Kolleegium on jätkuvalt seisukohal, et lisaks konstitutiivsele võlatunnistusele on võimalik ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid millega võlgnik kinnitab olemasolevat kohustust ning loobub võimalikest vastuväidetest võlale.“ Deklaratiivse võlatunnistuse põhiline eesmärk on muuta tõendamiskoormust.  See väljendus selles, et võlausaldaja ei pea enam tõendama võla olemasolu, vaid võlanõudele vastuvaidlemise korral peab võlgnik tõendama, et võlga ei ole. Deklaratiivne võlatunnistus on sõltuvuses selle aluseks olevast võlasuhtest, sellisele seisukohale asus Riigikohus lahendis 3-2-122-09: „Kolleegium märgib, et deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu hindamisel tuleb kindlaks teha, kas võlg on olemas või mitte. Deklaratiivne võlatunnistus, mille sisuks on olemasoleva nõude tunnustamine, on sõltuvuses võlatunnistuse aluseks olevast põhikohustusest ning ei lõpeta ega muuda olemasolevat võlasuhet.“ Järelikult, kui leiab kinnitust asjaolu, et laenuleping on näiteks tühine, siis ka deklaratiivne võlatunnistus muutub tühiseks. 

Tuvastamaks, millist liiki võlatunnistusega on tegemist  tuleb Riigikohtu lahendi 3-2-1-15-09 kohaselt hinnata võlatunnistuse sisu, ulatust, andmise põhjust ning eesmärki, samuti poolte huve jms.  Riigikohtu lahendist 3-2-1-72-08 tuleneb veel üks oluline reegel: „/.../ poolte tahe luua iseseisev kohustus peab kokkuleppest selgelt nähtuma ning seda peab tõendama võlausaldaja.“ Seega tuleb konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimiseks seda ka eraldi rõhutada.

Mõlema võlatunnistuse liigi puhul on kohustuslikuks vormiks kirjalik vorm, kui seaduses ei ole sätestatud teisit. Kirjalik vorm tähendab dokumenti, millele kohustatud pool on andnud allkirja. Võlausaldaja allkiri pole võlatunnistuse kehtimiseks vajalik. Võlatunnistus ei pea olema kirjalikus vormis, kui see antakse jooksva arve alusel, millel on negatiivne saldo ning võlgnik sellele mõistliku aja jooksul vastuväiteid ei esita. Kirjalik vorm ei ole nõutud ka siis, kui võlgnik tunnistab võlga, mis on tekkinud tema majandus- või kutsetegevuses. Seega saab teatud juhtudel võlatunnistust tõendada ka kaudsete tõenditega näiteks e-kirjade, tunnistajate ütluste jmt. Samas suurima kindluse võlausaldajale annab võlgniku omakäeline allkiri võlatunnistusel. Deklaratiivne võlatunnistus tuleb sõlmida põhikohustusega samas vormis, konstitutiivse võlatunnistuse puhul piisab kirjalikust vormist. Seega vajadusel peab deklaratiivne võlatunnistus kehtimiseks olema sõlmitud ka notariaalselt tõestatnuna.

Võlausaldajale on võlatunnistuse põhilisteks eelisteks see, et võlatunnistus parandab oluliselt võlausaldaja olukorda, sest võlatunnistuse andmisega algab võla aegumise tähtaeg uuesti, võlgnikul vähenevad võimalused esitada võlale vastuväiteid ning kohtuprotsessis on tõendamiskoormus ümberpööratud. Võlatunnistus on otstarbekas sõlmida pikema ajaliste ning mitmete võlgnevuste korral, et luua selgust võlgniku võla suuruse osas. Näiteks regulaarse kaubaga varustamise korral ostja maksab õigeaegselt üksnes osa kauba eest ning viivitab ülejäänud osa eest maksmisega. Sellisel juhul osutub keeruliseks makstud ja maksmata osast ning viivisest võlgniku võla täpne arvestamine. Seega tasub sõlmida võlgnikuga võlatunnistus, sest sellega võlgnik tunnistab võlga ja selle suurust. Sarnane põhimõte kehtib analoogias ka laenulepingute puhul, kui võlgnik maksab osaliselt ja viivitades põhivõlga, intressi ja viivist. Lisaks on võlatunnistus täiendavaks tõendiks võla olemasolu kohta ning näiteks kohtuvaidluse korral ei pea võlausaldaja tõestama kõiki osalisi arvete tasumisi ja aluseks olevaid lepinguid jms. Võlatunnistus iseenesest on tõend võlgnevuste kohta. Seega on võlatunnistus võlausaldajale uueks aluseks või täiendavaks tõendiks võla sissenõudmisel, mille põhiline eesmärk on võla sissenõudmist lihtsustada.
 

Vandeadvokaat Raivo Laus ja jurist Kaspar Koppel

Advokaadibüroo Laus & Partnerid

Rävala pst 4, 10143 Tallinn

www.lauspartners.ee


 


Tagasi