Soovid konsultatsiooni?

Kui soovite krediidihalduse või krediidihaldus.ee tarkvara teemal konsultatsiooni, siis võtke meiega ühendust telefoni (675 55 55) või e-maili (info@krediidihaldus.ee) teel ja lepime kokku edasise tegevuse

Kontaktid


OÜ Krediidihaldus (11602506)

Telefon: 675 55 55

Faks: 675 55 50

 

 

Euroopa arengust maksejõuetuse eelses olukorras

07.01.13 12:25

 26. detsembril 2008 jõustus Eestis saneerimisseadus, mille eesmärk on saneerida makseraskustesse sattunud ühingud ja aidata nad tagasi uuele elule. Lisaks hakkas 5. aprillil 2011 kehtima võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadus, mis on olemuslikult mõneti sarnane saneerimisseadusega, kuid mis on mõeldud füüsilise isiku väljaaitamiseks makseraskustest.

 
Kuigi saneerimisseaduse rakendamisega seotud kohtupraktika pole veel jõudnud väga palju areneda, on ilmne, et see õigusakt ei täida tegelikult talle pandud lootusi. Ettevõtjad kurdavad menetluse liigse keerukuse ja kohtuliku kontrolli põhjalikkuse üle, mistõttu saneerimiskava kinnitamiseni jõutakse sageli alles siis, kui on juba hilja. Kohtud omakorda heidavad ettevõtjatele ette, et need pöörduvad saneerimisavaldusega kohtusse alles siis, kui pole enam midagi teha.
 
Arvatavasti on õigus mõlemal. Olukord on võrreldav sellega, kui inimesel tekib köha – meedikud ütlevad, et ta peaks kohe arsti poole pöörduma, aga üldjuhul inimene ju pelgalt köha tõttu arsti juurde ei lähe. Maksejõuetuse ja saneerimise kontekstis tähendaks see, et ettevõtja ajutiste makseraskuste tekkimisel soovitatakse talle kohest kirurgilist sekkumist ehk saneerimisavalduse esitamist. Loomulikult kalduvad ettevõtjad sellises olukorras olema ettevaatlikud ja ootavad saneerimisavalduse esitamisega nii kaua kui võimalik (sageli liiga kaua).
 
Keerulised ajad majanduses ei ole paraku veel kaugeltki möödas ja paljude analüütikute hinnangul on tõeline majanduskriis alles ees. See on pannud Euroopa seadusandjaid eemalduma senisest klassikalisest maksejõuetusõiguse käsitlusest, mille eesmärk on rahuldada võlausaldajate nõuded võlgniku vara müügi kaudu. Paljude riikide õiguskorda on reformitud, et pakkuda ettevõtjatele erinevaid lahendusi kohtulike ja kohtuväliste saneerimismeetmete rakendamiseks. Praegu valitseb olukord, kus lisaks võlausaldajate kaitsele tuleb silmas pidada ka üldisemat huvi säilitada raskustesse sattunud, kuid põhimõtteliselt elujõulised ettevõtted ja tagada töökohad. Lõppude lõpuks on see kasulik ka nendesamade võlausaldajate jaoks, kes ei saa likvideerimisega lõppevas pankrotimenetluses pahatihti oma nõude rahuldamiseks midagi või saavad väga vähe.
 
Kuigi maksejõuetuseelsete saneerimisabinõude rakendamisel tekib kiusatus võtta võlausaldajate huvides tõhusaid järelevalvemeetmeid (saneerimise kohtulik kontroll, nõustajate kaasamine), on ilmne, et faktilise saneerimisega saab kõige paremini hakkama ikkagi ettevõtte juhtkond ning mida väiksem on seejuures kohtulik (tegevust takistav) järelevalve, seda parem. Alama astme kohtute igapäevapraktika tõestab, et kui kiskuda makseraskustesse sattunud ettevõte kurnavasse kohtumenetlusse (nimetagem seda kuidas tahes – kas saneerimiseelseks kontrolliks, ajutise halduri nimetamiseks, pankroti väljakuulutamiseks vm) ning kajastada menetluse käiku Ametlikes Teadaannetes ja meedias, lõpetab selline ettevõte ülitõenäoliselt pankroti ja likvideerimisega. Loomulikult on medalil ka teine külg: kohtuliku kontrolli vähendamine võib kaasa tuua ohu, et maksejõuetuseelses menetluses hakatakse juhatuse liikme positsiooni kuritarvitama.
 
Näiteks Saksamaa pankrotiõigust on põhjalikult reformitud ja 1. märtsil 2012 jõustunud seadusemuudatustega on juhatusele antud võimalus taotleda ähvardava maksejõuetuse korral kohtult võlakaitset eesmärgiga valmistada ette tulevane saneerimismenetlus (sks Schutzschirmverfahren). Selle menetluse algatamine pole võimalik, kui ühing on juba püsivalt maksejõuetu, seetõttu ei asenda see juhatuse liikme pankrotiavalduse esitamise kohustust. Kui ühingu maksejõuetus peaks ilmnema kõnesoleva saneerimiseelse menetluse kestel, peab juhatus sellest kohut viivitamatult teavitama, kuid see ei kujuta endast automaatselt alust saneerimise lõpetamiseks ja pankrotimenetluse algatamiseks.
 
Hispaania seadusandja on läinud veelgi kaugemale: 2009. aasta pankrotiseaduse reformiga lubatakse juhatuse liikmel jätta maksejõuetu ühingu pankrotiavaldus esitamata, kui ta teavitab kohut võlausaldajatega vastava kokkuleppemenetluse alustamisest. Selline kokkuleppemenetlus on algfaasis allutatud väga nõrgale kohtulikule kontrollile ja alles menetluse lõppemisel peab juhatus esitama kohtule pankrotiavalduse (sõltumata kokkuleppe saavutamisest), mille alusel saab kohus kontrollida ühingu maksejõuetuse asjaolusid ning otsustada sõltuvalt kokkuleppemenetluse tulemustest, kas kuulutada välja pankrot või kinnitada kokkulepe.
 
Paljude Euroopa riikide (Suurbritannia, Prantsusmaa, Hispaania) õiguses on uudistootena kasutamist leidnud lisavahendite (ingl fresh money) instituut, mis võimaldab makseraskustes ühingul taotleda seaduses sätestatud tingimustel võlausaldajalt pankrotieelset lisa- või refinantseerimist. Lühidalt öeldes seisneb lisavahendite kontseptsioon selles, et võlausaldajale pakutakse lisatagatist makseraskustes ühingu rahastamisel, mida võlausaldaja muidu ei teeks. Hispaanias motiveerib võlausaldajat oma võlgnikuga edasi töötama võimalus teisendada 50% oma nõudest massivõlaks (mis on eelistatud kõigile teistele nõuetele) ja 50% jääb n-ö üldjärgu nõudeks.
 
Õiguspoliitilistes aruteludes on välja pakutud muidki vahendeid makseraskustes ühingu kiireks ja kohtuväliseks saneerimiseks. Näiteks on välja käidud ideid seaduses sätestatud eeltingimuste olemasolul vastastikuste lepingute edasisele täitmisele kohustamise kohta (olukorras, kus võlgnik on oma kohustused täitmata jätnud), lepinguliste tähtaegade pikendamise, ülesöeldud üürilepingu pikendamise, töötajate kollektiivlepingute kehtivuse ajutise peatamise kohta jms.
 
Loomulikult võib küsida, miks peaks oma lepingulisi kohustusi korrektselt täitnud pool tegema mingeid järeleandmisi kohustusi rikkunud poolele, eriti kui viimast ähvardab peatne pankrot? Vastus peitub kohtupraktikas ja statistikas. Näiteks Eesti õiguses polegi ettevõtjal pankrotile muid alternatiive peale keeruka saneerimisprotsessi. Seetõttu lõpetab suurem osa makseraskustesse sattunud ettevõtjatest oma tegevuse pankrotimenetlusega, kusjuures pankrotistunutest omakorda lõviosa lõpeb raugemisega, mis tähendab, et võlausaldajad ei saa mitte midagi. Tõsi, üks alternatiiv on pidada kohtuväliseid läbirääkimisi, mida kõik ettevõtjad iga päev teevadki, kuid makseraskustes ettevõtja on sageli nurka surutud ja ilma kõrgemalt poolt (olgu selleks kohus, mõni eriesindaja vms) tuleva toeta suruvad võlausaldajad talle sageli peale vastuvõetamatuid tingimusi. Kindlasti ei pruugi ülalkirjeldatud viimase võimaluse pakkumine alati ettevõtjat päästa, kuid on ilmne, et selle andmatajätmisel ei pääse ettevõtja pankrotist ammugi.
 
Seetõttu pole Eestiski põhjust arvata, justkui oleks meie maksejõuetusõigus valmis. Ilmselt on tegu praegusel kriisiajal ühe kiiremini areneva õigusvaldkonnaga, mille värskemaid suundumisi ja lahendusi peaks meiegi seadusandja teraselt silmas pidama.
 
Paul Varul, Leonid Tolstov
 
http://www.varul.com/publikatsioonid/euroopa-arengust-maksejouetuse-eelses-olukorras
 

Tagasi